Psühholoog+Haige= Love???? - Doris ja Louis

Louis jaluts vaikides mööda teerada, vahepeal noogutas ta tervutiseks mõnele valvurile, kuid jahh, siiski ta ainult kõndis.. Üksi veel. Poisile ei meeldinud eriti üksinuds. Kuulda oli vaid üksikut linnulaulu.

Dorisel oli veidi parem ja viimastel päevadel oli ta juba üsna rahulik. Kuna neidis oli rahulik, lasti ta ka oma toast välja, kuid päike paistis. ,,Ma vihkan päikest," sisistas blondiin läbi hammaste, istus murule ja hakkas sealt rohtu välja kiskuma. Palju enam puudu ei jää, kui ta hüsteeriliselt karjuma hakkab, et päike teda põletab.

Lõpuks oli poiss märganud kedagi. Kedagi tema ajokjs väga hot'i! Nimelt tüdrukut! Jahh, ta oli patsient, sellest sai poiss kohe aru. Ta kõndis aeglaselt tüdruku poole, kui Louis oli juba neidisele piisavalt lähedal, et too teda näeks, naeratas Louis. "Hei,".

,,Kes sa oled?" küsis Doris hirmunult ja üritas end kätega päikese eest varjata. Talle ei meeldinud päike ja ta arvas alati, et see põletab ta ära.

Poiss sai kohe aru, et neiule ei meeldi päike, ta astus päikesele ette. "Louis Nicholls. Psühholoog." Naeratas Lo võluvalt.

Kui psühholoog päikese ette astus, istus Dora lihtsalt maha ja tõmbas enda jalad vastu rinda, nähes nii abitu välja. Mõtted läksid jälle nendele rohtudele, mis hea tunde tekitavad. ,,Ja ma saan süsti?" küsis blondiin.

Poiss naeris. "Miks sa peaksid süsti saama? Veelvähem praegu?". Ta istus neiu ette, nohh et päikest varjata. Vahepeal, kui neidis oli pilgu kõrvale pööranud, vaatas Lo tüdruku rindu, nagu see tal kombeks oli. Aga see oli 1. ilus tüdruk keda Lo o kohanud, sellepärast vaatas poiss ka 1. korda naise rindu.

,,Sest siis ma näen vikerkaari ja ükssarvikuid ja mulle meeldivad need," vastas Dora. Rainbows and unicorns it is. ,,Kas sind saadetigi minu juurde?" küsis blondiin uudishimulikult.

"Ei," Raputas poiss pead. "Tulin siia vabatahtlikult," Muigas Doc. "Sul on ilusad juuksed, Doris." Naeratas poiss ja hietis pilgu neiu juustele.

,,Aitäh, ma arvan," ütles Doris ja ajas end püsti. Mees ikka kõrgus tema kohal, aga noh, blondiin oli ju ise nii pisike. Mõistuses käis justkui midagi ära ja Dora pani automaatselt psühholoogi käe oma tagumikule.

Poiss võpatas veidi, kas too tüüp armus kohe temasse ära või?? Igatahes Louis'ele tüdruk meeldis. Seda ei saanud tunnistamatta jätta. Oli õhtu. Lo vaatas Doris'ele silma, otse silma! Ta libistas oma käe neidise seljale ja tõmbas ta endale veidi ligemale.

Louis peaks ju teadma, et tegemist on siiski hulluga, kellel on pidevad tujukõikumised. Sellegipoolest tundis Dora, et ta ikkagi tahab seda psühholoogi. Meelita ta enda tuppa, ütlesid hääled tüdruku peas, kuid just siis võttis blondiin oma peast kinni, et nende häältega võidelda, olgugi et need lähevad siis just hullemaks.

Jah, poiss teadis väga hästi et tegemist on hulluga, aga midagi teha pole, poisile meeldis Doris. "Mis viga?" Küsis ta siis.

Ütle talle, et sa tahad teda enda tuppa. ÜTLE TALLE! karjusid hääled juba Dorise peas. Tüdruk hakkas ise ka juba karjuma. ,,Lõpetage!" ütles ta oma häältele ja hoidis ikka pead kinni.

Jah, poiss sai aru et tal on midagi viga, nohh.. Ta on ju hull, niiüelda. Poiss võttis neiu sülle ja tassis haigla trepile istuma. Ise istus Doris'e kõrvale. "Kas sa kuuled hääli?".

Doris noogutas ning üle tema põse voolas pisar. Talle ei meeldinud need hääled, sest need käskisid tal igasuguseid asju teha.

Poiss pühkis neidise pisara ära. Poiss noogutas arusaadavalt. "Ära tee neist häältest välja, püüa neid oma peast ära saada." Seletas poiss. "Kui nad sulle midagi ütlevad, mõtle millelegi, mis sulle meeldib." Püüdis poiss neiule seletaa. Nohh, ta ikkagi psühholoog ju.

,,Ma ei saa," nuuksus Doris. ,,Nad lähevad siis hullemaks ja käsivad mul hullemaid asju teha." Neid hääli on võimatu ignoreerida, kui Dora seda suudaks, ta tõesti prooviks neist häältest mitte välja teha.

Poiss ohhkas. "Mis või kes sulle kõigerohkem meeldib?" Küsis Lo. Ta mõistis neiut väga hästi.

,,Mulle meeldivad rohud, mis tekitavad hea tunde ja sunnivad hääled vait jääma. Ja siis meeldib mulle šokolaad," rääkis Doris ja muutis asendit nii, et ta pooleldi lamas trepil ja tema blond pea oli psühholoogil süles.

Poiss naeratas ja noogutas. "Õnneks on mul siin paar rohtu kaasas," Vastas poiss ja võttis püksitaskust välja väikese pudeli. "Oota," Kissitas ta silmi. Ta urgitses oma jakitaskus, ning leidis sealt pisikese šokolaaditahvli. Ta võttis spetsiaalse lusikaga pudelist veidi vedelikku ning pani selle aglaselt neiule suhu. "Neela alla." Käskis ta. Rohi oli üpris kibe, aga nohh, magustat maitset oli seal ka.

Doris neelas nägu krimpsutades rohu alla. ,,See ei ole ju ometi see, mida mulle süstitakse kogu aeg?" küsis ta. Ta ei teadnud, et sama rohtu saab lihtsalt võtta ka. Kui see ongi seesama, siis on Doris varsti laksu all.

Poiss pööritas silmi ja naeratas. "See on rohi, mis ajab hääled su peast välja." Ütles poiss lühidalt. Siis ulatas ta neiule šokolaadi. "Õnneks oli mul see kaa."

Doris noogutas. Järelikult oligi see, millest laksu alla jääb. ,,Aitäh," ütles ta ja hakkas šokolaadi sööma. Varsti peaks rohi ka mõjuma hakkama.

Jah, varsti peaks rohi ka mõjuma. Ta silitas õrnalt tüdruku pead ja vaatas kaugustesse. "Sa oled ilus!" Sosistas poiss endale, muiudgi oli see mõeldud Doris'e kohta, aga Lo sosistas seda, et tüdruk ei kuuleks. Nohh, võibolla ta kuulis, Lo ju ei tea.