Therapy - Louis + Doris

Doris ärkas hommikul küll Louisi kaisus, aga siis pidi mees kohe tööle asuma ning tüdrukule toodi varsti tema hommikusöök ja tehti mõned süstid. Nüüd oli ta lihtsalt rahulik, aga ta teadis, et tal on esimene teraapiapäev. Seda ta isegi ootas, sest teadis, et peab Louisi juurde minema. Niisiis istunud natuke oma toas, lasti Doris sealt lõpuks välja ja saadetigi psühholoogi kabinetti.

"Hei musi," Naeratas Lo Kui ta oli oma kabinetti sisenenud, ta sammus laua juurde ja istus.

Dorise näole ilmus ka kohe naeratus. ,,Hei," ütles ta ning sulges enda järelt ukse. Ta tõesti tahtis normaalseks saada ja mitte kunagi enam hääli oma peas kuulda või hirmsaid asju näha.

Poiss saatis neidise samuti laua taha istuma. "Kas sa tunned end praegu hästi?" Alustas ta siis.

Doris noogutas. ,,Jah, tunnen küll," vastas ta. Muidugi tunneb, kui Louis temaga on. Louis paneb lihtsalt tüdruku end hästi tundma.

Lo muigas. "Aga kas siis ka kui minu juurest ära läheksid?" Küsis ta siis. Ikkagi psühholoog ju!

Dorise nägu väljendas nüüd segadust. ,,Ma ei tea," vastas tüdruk ausalt. ,,Ma alles sain süsti ja need tegid mu rahulikuks."

"Okei," Vastas poiss lühidalt ja otsis sahtlist mdiagi, pannes selle siis tagasi. "Mida sulle need hääled tavaliselt ütlevad?" küsis ta siis.

,,Nad käsivad mul teha asju, mida ma teha ei taha," vastas Doris. ,,Vahepeal käsivad nad mul varastada köögist nuga ja siis sellega kõik ära tappa. Ja siis nad käsivad mul veel endale haiget teha."

Poiss noogutas arusaadavalt. "Hästi," Muigas poiss. "Selle vastu on olems ravi." Naeratas poiss aga küsis uuesti: "Kas nad käskisid sul mdiagi teha siis ka kui me seksisime?" Küsis poiss kuid vseda viimast veidi vaiksemalt.

Doris raputas pead. ,,Ainult siis käskisid nad mul su enda tuppa meelitada, kui sa mu leidsid. Aga siis ma ei tahtnud seda teha," vastas ta.

"Hästi." Noogutas Lo. "Oled sa täna hommikul enne süsti end kuidagi tundnud? Kuidas?".

Doris kortsutas kulme. Ta ei mäletanud väga enda enesetunnet peale seda, kui ta Louisi kõrval ärkas ja mees ära pidi minema. ,,Ma ei tea," vastas tüdruk. ,,Ma ei mäleta, mida ma tundsin."

" Mm.. "Noogutas mees ja mõtles hetke. Mees võttis lauasahtlist välja väikese pudelikese, ta pani pudeli Doris'e ette. "Võta igapäev siit väike lonks," Ütles ta ja jätkas: "See peaks sinu emotsiooni kõikumise kaotama." Ütles mees.

Doris noogutas pead ja võttis pudelikese enda kätte. Ta ei teadnud, kuidas see maitseda võib, aga loodetavasti see toimib.

Poiss naeratas, "Võta seda igal õhtul." Lausus ta. "Ma otsin sulle millalgi ka rohtu, mis peaks hääled su peas kaotama.. Aga ravi mõjumine võib võtta paar kuud, umbes 3.." Ohhkas poiss ja vaatas Doris'ele silma.

,,Ükskõik kui kaua sellega läheb, ma tahan siit ära saada," ütles Doris. Hullumajas talle tõesti olla ei meeldinud, aga kunagi ei tea, millal ta kellelegi endast ohtu võib kujutada. Sellepärast teda ju seal hoitigi.

"Sa saadki." Sosistas poiss ja suudles neiu kätt, "Nii, vestlus on praeguseks lõppenud." Naeratas poiss. "Võid minna." Muigas ta ja sobras oma üht lauasahtlit.

Doris ajas end vastumeelselt püsti ja lahkus psühholoogi kabinetist, kuigi ta oleks parema meelega veel Louisiga koos olnud. Samas pidid nad oma suhtega hoolikad olema, sest keegi ei tohtinud sellest midagi teada. Vähemalt mitte haiglas.

"Oota, Doris!" Hüüdis poiss siis. "Sa võid jääda." Ütles ta ja jooksis neiule järgi.

Doris pööras end ümber. ,,Mitte siin," ütles ta mehele silma vaadates. ,,Sa tead, et võime ju vahele jääda."

Poiss noogutas ja ohhkas.

OT: Tee teema.

OT: Siin https://psyhhaigla.forum.co.ee/t38-listen-when-you-feel-your-heart-skip-a-beat-louisdoris#642