Waring! Wolfgirl is here -.-

OT: Võin ma ikka teemat teha? Alles liitusn!
OT2: Kes esimesena liitub, sellega era!

Chrystin liikus vaikides mööda parki ringi, praegu oli ta hunt. Nohh, oma arust. Niisiis kõndis ta vaiksekt mööda parki ringi. Ta teadis et ei leia siit ühtegi jänest.... Aga proovida ju võib? Muide, ta kõndis koguaeg kahel jalal, nagu normaalne inimene. Lihtsalt ta arvas vahel et on hunt. Pöördun nüüd neiu juurde tagasi. "Oleks siin ometi keegi." Urises ta vaikselt endale. Lõpuks nägi ta jänest, üleskasvanuna huntide keskel, polnud tal jahiintstinktist puudust. Ta varitses jänes magusate lehtedega kaetud põõsa taga. Jänes tundis ilmselt lehtede lõhna ja hüppas õrnalt põsa juurde, kus taga Chrys oli. Järsult kargas meie hundike põõsa tagant välja ja hammustas jänest nii tugevalt kui suutis, ta põlvitas murul ning võttis haavatud jänku enda hambuuse, ja raputas tugevalt enda pead, rapsides nii jänes. Väntsutatud jänes kukkus murule , ning liigutas end vaevu. Siis üritas meie libahunt (niiüelda libahunt) jänesel kõrvu puruks rebida, kuid see ei õnnestunud. Peale kõrvade puremist oligi jänkuke õnneks surnud. Chrystin põlvitas endiselt murul ja hakkas jäneset puruks kiskuma, kuni jõudis lihani. Jõle! Aga Chrysi arust mitte! Ta pistis ühe lihatüki endale suhu. Paari minuti pärast oli jänes lihast tühi, ta jättis jäneselaiba enda kõrvale ja heitis ise pikali, vasrti oli ta veidi normaalsem. Kuid tüdruk lamas ikkagi maas, ning pani pea kätele. Ta vaatas aeglaselt ringi, muru ja puid.

Hazel oli siis sattunud see kord parki, ta isegi ei tea kuidas ta siia sai. Tegelt ei tea siiani kus ta on. Ella ajas elavalt juttu oma "sõpradega". Haz sõbrad olid siis kõik tema peas olevad väljamõeldud inimesed põhimõtteliselt. "Sina oled, mitte mina," ütles ta naeratades. Ta istus murule maha ja vaatas siis taevasse.

OT: no ma siis liitusin.

Tüdruk nägi kedagi.. Kedagi kahtsalt , ta tõstis pea ja tõusis istukile. "Khmm?" Köhatas ta ja vaatas uurivalt neiu poole , kes seal istub, paljastades sealjuures siis oma kihvad.. Vabandust, hambad.

Hazel vaatas ringi kuna kuulis veidrat häält. Ta märkas eemal ühte võõrast tüdrukut. Haz kehitas selle peale vaid õlgu ja vaatas uuesti taevasse. "Kuhu need kolm läksid nüüd?" küsis ta ringi ja otsis siis oma sõpru aga neid ei olnud enam siin.

"Kolm?" Uuris Chrys, tal oli täitsa suva et tüdruk temast välja ei teinud, ta haaras jänese oma hammaste vahele ja sörkis neiu juurde. "Tere," Ütles ta ja hoidis endiselt jänest suus. Neiu põlvitas.

"Hey," kostus Hazeli suust suht ülbelt. Haz vaatas korra tüdruku poole ja puhkes naerma kuna see, et tüdruk hoiab hammaste vahel jänest oli lihtsalt nii naljakas.

Neiu kortsutas kulme ja lasi jänesel paha kukkuda, ta muutus taas hundiks, nii-üelda hundiks. Chrys urises ja kargas võõrale selga. "Mis sa irvad?" Lõrises ta ja püüdis võõra kaela hammustada.

OT: Ära muretse, Chrys ei killi kedagi

Hazel naeris endiselt edadi ja lükas võõra enda pealt ära. Ta on üsnagi tugev kuigi ta ei pruugi anoreksia tõttu seda eriti välja näha.

OT: okay. Okay.

Ta kargas võõrale uuesti kallale, kriiimustades teda nii kuidas jaksas. Lõpuks hammustas ta siiski täies jõus võõra kätt ja ajas ta pikali.

"Wow, kurat! Ei hammusta mind. Niigi piisab mulle juba nendest haavadest, mis mul on," karjus Hazel võõrale. Hazeli nimet olid veel käevardel ilusad haavad, mis ta siis on endale ise teinud.

Tüdruk nägi seda jah. Kuid urises ja klähvis endiselt edasi. Mõne aja pärast tuli valvur, kes võttis oma tugevate kätega Chrys'i randmetest kinni ja tõmbas ta Hazel'ist eemale. "Mis sin toimub?" Vaatas valvur neidudele kahtlustavalt otsa.

"Mina mitte teadma miks tema minule kallale tulema," ütles Hazel. Vahest võib ta tegelt rääkida vigase eesti keelega kuna ta ei ole seda kunagi korralikult rääkima hakanud. Haz'il on tegelt vaid kahe klassi haridus.

"Ahamhh.." Vastas valvur ja vaatas siis tõreda näoga Chrys'ile otsa. Neidis vaid kehitas õlgu ja tõmbas end valvuri haardest lahti. Ta kõmpis veidi eemale. Kui valvur oli lahkunud, näitas Chrystin võõrale keelt ja pööras pea ruttu ära.

Hazel naeratas korra ja siis vaatas selle haava peale, mille oli tüdruk talle tekitanud. Haz tõusis tagasi istuli ja vaatad korra tüdruku poole ja siis taevasse tagasi.

Chrys ohhkas. "Vastik oled," Pobises ta. "Väga vastik." Ütles ta siis ja vaatas võõra poole.

"Miks ma vastik olen?" küsis Hazel karjudes js ise samal ajal püsti tõustes. Tema emotsioonidega pole mõtet mängida. Ta võib olla rõõmus ja lahke, teisel hetkel sellele vastu pidine.

"Kust sa tead et ma seda just sulle ütlesin!?" Kisas ta ja tõusis püsti. Ise tõredat nägu tehes.

"Mida iganes," kostus tüdruku suust ükskõikselt. Hazel vaatas tüdruku poole ja tema näos ei olnud näha ühtegi emotsiooni. Ei kurbust, viha ega midagi muud.

Tüdruk kortsutas kulme ja pööras pea ära, ise istudes tagasi murule.

Hazel vaatas veel tükk aega tüdruku poole ja ühel hetkel hakkas ta endaga rääkima. Tegelt rääkis oma kujutleva sõbraga, kes oli Haz jaoks realne.

"Rääkid sa puudega ja põõsastega?" Irvitas Chrystin ja viskus murule pikali.

"Ei," oli siis vastus võõra küsimusele. Hazel istus murule ja rääkis oma "sõbraga" edasi.

"Rääkid ju," Torises Chrystin edasi. Imelik.. Mõtles neiu.

"Ei räägi. Sa ei näe siis tüdrukut mu kõrval istumas?" lausus Hazel.

Tüdruk raputas pead. "Tühi õhk," Vastas ta.