Oh snap! - Louis ja Doris

Lo naeratas ja hoidis neiut enda vastas. "Oli mõnus?".

Doris noogutas. ,,Parem kui rohud, aga...ma olen väsinud." Mida teeb Lo, kui blondu magama jääb?

Lo paneks Doris'ele teki peale aj läheks vaikselt minema, et neiu saaks rahus magada. Kuid praegu ta vaatas neiule sooja pilguga silma. "Sa võid magama jääda," Naeratas poiss ja pani oma põse vastu neidise oma.

,,Aga ma ei taha, et sa minu juurest ära lähed," lausus Doris ja keeras end nii, et ta saaks psühholoogile silma vaadata. ,,Ma vajan sind," tunnistas blondu. Tuleb välja, et Lo on Dorale omamoodi nõrkus ja tüdruk tundis, et ainult temaga koos olles suudab ta säilitada tervet mõistust.

Poiss sai nüüd asjast aru. "Siis jään ma su juurde magama." Kostis ta pärast pikka mõtlemist ja suudles neiut.

Dora suudles Louisi vastu ja puges mehele veelgi rohkem kaissu. ,,Sa aitad mul terveks saada," sosistas ta.

Poiss noogutas. "Jahh," vastas noormees ja hoidis neiut enda vastas. Poisil polnud lihtsalt sõnu, ta ainuüksi vaatas neidise kaunist keha.

Doris naeratas õrnalt ja pani oma pea Lo rinnale, kuni lõpuks silmad sulges.

Poiss naeratas, Tüdruk oli tõesti armas! Ta pani käe ümber Doris'e. "Ma valvan siin sind kogu öö," Sosistas poiss ja sulges silmad, magama ta veel ei jäänud. Ta tahtis enne jörgmist päeva veel Doris'e lähedust tunda.

OT: Uus teema või ärkan õudusunenäost. Muidu ma telefonis, ei saa hästi uut alustada.

OT: Ärka siis õudusunenäost.

Doris oli juba mõned tunnid maganud, kui leidis end äkki karistusruumist. Mida ta seal tegi? Varsti ilmusid sinna surmavalt mürgised skorpionid, kes mööda tüdruku jalgu hakkasid ronima ning Dora hakkas karjuma, saamata aru, et see on vaid uni.

Ka lo oli mõned tunnid maganud. Nüüd ta ärkas karjumise peale, ta vaatas Doris'e poole. Ilmselt õudusunenägu. "Doris?" Küsis Louis ja raputas neidist õlgadest õrnalt.

Doris ärkas üles, kuid nägi samu skorpione nüüd Lo peal ronimas. ,,Ei," ütles ta hirmunult, silmades pisarad ja laup kaetud külma higiga. See juhtus alati, kui ta luulusid nägi.

"Mis viga?" Küsis Lo ehmunult, ta pistis neiule suhu mingit rohtu. Nüüd ei pidanud ta ilmselt neid skorpione nägema. "Kallis, kõik korras?" Küsis Lo siis ja suudles neidist. Siis pühkis psühholoog neiu pisara.

Doris raputas pead, olles endiselt hirmul, sest skorpion polnud veel kuhugi kadunud. ,,Ta on su peal," ütles blondiin. ,,Sa ju sured, kui ta oma sabaga sind nõelab."

"Rahu," Vastas Lo, lootes et rohi mõjuma hakkab. "See on kõigest uni!" Püüdis Louis Doris't veenda.

,,Ei ole, sest ma ei maga," ütles Doris. ,,Ma ei taha, et ta sind nõelaks."

Poiss raputas neiut. "Siin pole mingeid skorpione!" Nüüd hakkas poiss Doris'e pärast tõeliselt muretsema.

Doris ei näinud neid ka enam ning kallistas kõvasti Louisi. ,,Ma ei taha hull olla," nuuksus ta.

"Musu, sa polegi hull," Lausus Lo ja suudles hetkeks neidise laupa. "Aga usu mind, sa saad nii normaalseks, kui ise sovid." Naeratas ta.

Doris soovis, et saaks kallimat uskuda, kuid neiu vajas teraapiat ja arvatavasti Lo teadis seda, sest Lo on ainus, kes teda aidata saab. Selleks ta ju Dorisele ka määrati, kuigi keegi ei tea, et nende vahel on midagi enamat kui vaid patsiendi-psühhiaatri suhe. ,,Ma usaldan sind," sosistas ta psühhiaatrile, mõeldes oma sõnu isegi hullu kohta tõsiselt. Ta tõesti tahtis abi.

Lo sosistas vastu. "Teed õigesti!", poiss suudles neidist. Jah, Louis't sai tõesti uskuda, kogu hingest. Ka tema soovis et neiuga saaks kõik korda.

Doris suudles Louist vastu ja kui ta lõpuks mehest eemale tõmbus, jäi ta siiski tema embusse. Kell oli umbes kolm öösel.

Lo vaatas kella. Nojahh, normaalne age, mis? Noorpaar oli endiselt paljas, niisiis silus Lo neidise puusa, ta tõesti armastas Doris't, olgugi ta veidi arust ära, kuid Lo oli kindel et Doris saab terveks. Poiss nihkus neiukle veidi lähemale ja suudles õrnalt neiu rindu. "Sa oled ilus," Sosistas ta kui oli oma pea tüdruku oma juurde tagasi viinud.